Lääne maavalitsus 1917-40

27.07.16

 

Lääne maavalitsuse sünniaktiks võime pidada tsaariaegsest isevalitsuslikust valitsemissüsteemist pärit kreisivalitsuse muutumist demokraatlikul alusel moodustatud maavalitsuseks. 21. augustil 1917 valiti Aleksander Saar Lääne maakonnavalitsuse esimeheks ehk teisiti öeldes esimeseks Lääne maavanemaks.

 

Kuni 1940. aastani kandsid maavanemad ja maavalitsused erinevaid ametinimetusi, neil olid erinevad õigused, kohustused ning ülesanded. Üks oli ühine – vastutus Lääne maakonna ees, kuid vastavalt poliitilise võimu arengule olid õigused ja võimalused seda teostada erinevad. Peamine erinevus tänase Lääne maavalitsusega võrreldes on see, et algusaegade maavalitsus tegutses omaette omavalitsustasandi – maaomavalitsuse – täidesaatva organina. Kuni 1934. aastani teotses maakonnanõukogu maakonna demokraatlikult valitud saadikute poliitilise tribüünina. Maavanemaks sai poliitilise enamuse saanud rühmituse kandidaat. Mitte vähemoluline pole fakt, et tollal kuulus praegune Hiiu maakond  ning veel mitmed vallad piirialadelt Lääne maavalitsuse võimu ja tööpiirkonna alla. Erinevatel aegadel kuulus maanõukokku kuni 1/3 Hiiumaa saadikuid.

 

Maaomavalitsuste loomine

 

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järgse demokratiseerumisprotsessi üks ilminguid Eestis oli demokraatlikult valitud maaomavalitsuste teke. Uue omavalitsussüsteemi rajamise aluseks sai Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil 1917 vastu võetud otsus "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta". Selle kohaselt liideti Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu senised eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks), maakondades tuli valida 7 - 15 -liikmelised maakonnanõukogud. 

 

Maakonnanõukogude kompetentsi hakkasid kuuluma kohaliku maaomavalitsemisega seotud küsimused, valitsuse otsuste ja seaduste täitmise kindlustamine kohtadel, kohalike maksude kehtestamine maakonna piires jms. Maakonnanõukogu asjaajamise keel jäeti selle liikmete endi otsustada, kuid tingimusel, et asju peab saama ajada ka vene keeles. Täidesaatvate organitena tuli nõukogude juurde moodustada maakonnavalitsused.

 

Maakonnanõukogu pidi valitama valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta. Valijameeste valimine määrati 23. maile. Kuna enamikul inimestest valimiskogemus puudus, pidas kubermangukomissar Jaan Poska isiklikult vajalikuks, et ajalehtedes tehtaks igakülgset valimiseelset selgitustööd, pöörates peatähelepanu just valimiste tehnilisele küljele. Kubermangukomissarile esitatud mittetäieliku aruande kohaselt oli osavõtt valimistest Läänemaal 29%, mis jäi natuke maha teistest kreisidest, kuid edestas siiski Saaremaad.

 

Läänemaad määras J. Poska 31. mail 1917 juhtima Eduard Alveri, kellest sai siis Ajutise Valitsuse Haapsalu maakonna komissar. E. Alver oli muuseas ka 1917. a. Haapsalu linnavolikogu esimees. Tema ajal mindi volikogus üle eestikeelsele asjaajamisele.

15. juunil kehtestas Ajutine Valitsus Maakonnanõukogude valimise ajutise korra, mille kohaselt tuli valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25. juunil 1917. Samadele päevadele määrati ka maanõukogu saadikute valimine maakondades. Maakonnanõukogud valiti nimekirjade alusel.

 

24. juunil 1917 kogunes Haapsalu maakonna Valijate Kogu St. Peterburi hotelli, et valida maakonnanõukogu. Üleüldse oli kokku tulnud 63 valdade esindajat. Valijate Kogu juhatuse esimeheks valiti Mihkel Aitsam, asetäitjaks Heinrich Anniko. Maakonnanõukogu liikmete arvuks määrati 13. Maakonnanõukogude avamine oli üleriigiliselt määratud 1. juulile 1917. Esimeseks Lääne maakonna nõukogu esimeheks sai hiidlane Lembit Davidov (Jaanus), abiesimeheks Jüri Üürike.

21. augustil 1917 valis Haapsalu maakonnanõukogu maakonnavalitsuse esimeheks vastse saadiku Aleksander Saare. Maavanemana tegutses Saar 3. jaanuarini 1918, mil võim Haapsalus läks üle enamlaste kätte. Saksa okupatsiooni ajal (alates 21. veebruarist 1918) keeldus ta sakslastega koostööst ning vangistati. Ta oli esmalt kuu Haapsalu vanglas, seejärel 3 nädalat Kuramaal, saadeti seejärel Tallinnasse ja sealt Minski kubermangu nn. ohvitseride vangilaagrisse, kuhu jäi mitmeks kuuks.                    

   

3. novembril 1918 alanud Saksamaa Novembrirevolutsioon tõi endaga kaasa okupatsioonirežiimi kokkuvarisemise Eestis. 11. novembril alustas Tallinnas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. 

 

Aleksander Saar vabastatakse Eesti Ajutise Valitsuse nõudmisel vangistusest 17. novembril ning ta naaseb Eestisse ning asub taas maavanema kohale. Alates 18. novembrist algas okupatsiooniaegsete asutuste varanduste ülevõtmine.

 

22. novembril 1918. a. teatab maavalitsus ringkirjaga vallavalitsustele oma uuesti tegevusse astumisest. Aleksander Saar jäi maavanemaks kuni 1927. aastani, mil tema juhitav maavolikogu tiib jääb  poliitilises võitluses alla ning maavalitsuse esimeheks saab Jakob Aljas, kes jäi sellele ametipostile kuni 1930. aastani, mil ta vahetas välja Artur Kasterbusch (Kasterpalu). Viimane oli ametis kuni 1940. aasta suveni.

 

Vaikiva ajastu maavalitsusest kuni nõukogude maavalitsuseni

 

Maaomavalitsused kaotati Eestis 24. jaanuaril 1934 uue põhiseaduse jõustumisega. Seniste maaomavalitsuste asemele jäid asemele jäid edasi töötama ajutised maavalitsused endiste maavalitsuste koosseisus ja endiste ülesannetega. Maavolikogude õigused ja kohustused läksid samuti üle ajutistele maavalitsustele. Ajutised maavalitsused allusid Siseministeeriumile ja töötasid siseministri kontrolli all. Ajutised maavalitsused tegutsesid kuni uue maakonnaseaduse järgi valitud maavolikogude tegevusse astumiseni 1938. aastal ehk teisisõnu - maakonnanõukogud ei töötanud Lääne maakonnas 22. jaanuarist 1934 kuni 19. novembrini 1938. Uuel kokkutulnud maavolikogul polnud aga sarnasust endisaegse poliitilise maakonnanõukoguga. 19. aprillil 1938. a. riigihoidja poolt dekreedina antud maakonnaseaduse järgi olid maavalitsuse organiteks:

1) maavolikogu

2) maavanem

3) maavalitsus

4) valla- ja linnavanemate täiskogu

 

Maavolikogu oli maakonnavalitsuse esinduskogu ja koosnes maavolinikest, keda valisid maakonna, valla- ja linnavanemate täiskogu. 

Maavanema määras 6 aastaks ametisse president. Maavanem oli nii maakonnaomavalitsuse juht kui ka keskvalitsuse esindaja. Lääne Maavanemaks määrati Artur Kasterpalu. Maavalitsuse ja -volikogu näol oli tegemist vaikivale ajastule väga iseloomuliku allstruktuuriga. Tihtipeale ei jäänud maavolikogule muud üle, kui kinnitada maavalitsuse poolt vastu võetud otsuseid, kui need ka muidu oleks kuulunud volikogu pädevusse.