« Tagasi

Maavanem Neeme Suure kõne Eesti Vabariigi 99. aastapäevale pühendatud vastuvõtul Lihula kultuurimajas 22. veebruaril 2017

99. aastat tagasi kuulutati Pärnus, Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik. Tollasest ajaloosündmuste keerisest väljus Eesti võitjana. Eesti iseseisvuse vundament laoti veel viiskümmend aastat varem, siis kui ärkas Eesti meel, keel, ja kultuur. Vundamendi ladujateks olid vaimuinimesed ja kultuuritegelased, kes arvasid, et „ka selle maa keel laulu tuules võiks taevani üles tõustes omale igavikku otsida".

Eesti riigi tekkimise teesillutajateks olid Eesti riigimehed, nende usk tulevikku, oskus ära kasutada hetke ja leida liitlasi. Selle sündmuse saaliks ja lavaks oli  Esimene Maailmasõda ja Vene impeeriumi lagunemine. Ja seda otsust tuli valjul häälel korrata ja verega kinnitada Eesti rahval, sõdides Vabadussõjas.

 

Üks väike eesti rahvas on trüginud ennast läbi ajaloo, kord kahanedes katkude ja sõdade tõttu lausa tillukeseks killukeseks, kord kasvades jälle, kord häbenedes oma takust hame ja maakeelt, kord olles uhke oma keele kõla ja iseenda olemasolu üle, üha ja jälle tõestades teistele oma eksistentsi õigust. 

Neeme Suur Lihula kultuurimajas 22. veebruaril 2017 (Arvo Tarmula foto)

 

Me oleme loonud ja hoidnud omaenda väikest riiki, kuulamata neid, kes kõnelenud ühes või teises keeles ja kes on võtnud arvata et „maarahvas, te ei saa ju hakkama".

 

Meie oleme aga tõestanud õigust iseolemisele ja õigust vabadusele. Oleme nõudnud õigust teha ise oma valikuid ja õigust ise teha oma vead. Me valime ise omale sõpru ja seltskondi. Me peame olema valmis seda riiki kaitsma ja kandma ka seda vastutust, mis käib koos vabadusega. Me peame olema väärilised järeltulijad nendele inimestele, kes meie omariiklusele aluse panid. Me saame hakkama. Me oleme väärt oma riiki.

 

Ma ei tea, kas need inimesed, kes tänases ajas elavad, saavad alati aru, et ajalugu kirjutatakse ka praegu, igal hetkel. Ka praegu, siin saalis, oleme meie ise ajaloo kirjutajad. Kord aastate pärast saame õpikutest või ajalooraamatutest lugeda aastate 2017 või 2018 kohta. Ühes ajalooraamatus kunagi on siis ju kirjas, et 2017. aastal valmistuti Eesti Vabariigi 100-aastase juubeli tähistamiseks. Ja et 2017. aastal Eesti otsis riigina toimetulemise parimaid viise ja et see põhjustas palju vaidlusi.

Selles ajalooraamatus saab siis ju ka see kirjas olema et 2017. aastal, just siis kui paljud Eesti vallad ja linnad tähistasid oma 25-aastast sünnipäeva ja maavalitsused 100. juubelit, siis muudeti Eestis halduskorraldust, ühendati omavalitsusi ja muudeti maakondade piire … seal on kindlasti omavalitsuste ja maakondade kaart enne ja pärast muudatusi … ja et võeti vastu otsus maavalitsuste tegevuse lõpetamise kohta, et kohaliku elu korraldamise tähelepanu ja raksuskese koondus uutele, ühinemise tulemusena tekkinud omavalitsustele. Et Vormsi vald, uutes piirides Haapsalu linn ja Lääne-Nigula vald ja Lääneranna vald said olema need haldusüksused, mille piires edaspidi siinpool Eestimaa servas kohalikku elu korraldati.

 

Ma pean identiteeti ja kuuluvustunnet väga oluliseks. Inimene ilma juurteta, ilma ajaloo tundmiseta ja kodutundeta on heidik elumere lainetes. Kui televiisori tulekul ennustati raadiole kadumist ja arvutite tulekuga paberil trükitud raamatute kadumist, siis alles on nad mõlemad siiski. Ei kao need maakonnad ka kuskile. See aga, et maakondade roll ja sisu on muutumises, on ka selge. Omaaegsed piirid muinasmaakondade vahel tekkisid eelkõige loodulikest tõketest või teedest – soodest, rabadest ja jõgedest.

Praegu ongi inimeste elukorraldus oluliselt teistsugune. Informatsiooni liikumine, elektroonika, asfalt ja sisepõlemismootor on vahemaid vähendanud ja varasemalt üksteisest eraldatud kante ühendanud. Sellegipoolest arvan, et olgu selle halduskorraldusega kuidas on, inimeste identiteeti ja kuuluvustunnet muuta on ikka üks väga pikk protsess, kui mitte lausa võimatu.

 

Ma ei taha aga hoida kramplikult kinni minevikust ja vaidlustada muudatusi. Seda enam, et seekord ei ole need piirid mitte kuskilt kaugelt ja kõrgelt paberile joonistatud, vaid meie oma enda inimeste nägemus paremast halduskorraldusest ja lootus paremale tulevikule. Minnes korra kõne alguse juurde tagasi – me oleme ju nõudnud ja kaitsenud õigust teha ise oma valikuid. Valikud on tehtud. Ametlik halduskorraldus on siiski vaid üks osa ühiskondlikust elukorraldusest. Inimeste ja kogukondade suhtlemist ja mis kõige olulisem – majanduse liikumist halduspiirid küll mingil moel mõjutavad, aga kindlasti ei takista. Ma kõigest hingest loodan, et muudatused, mis terves riigis ja ka Läänemaal ellu kutsutud on, toovad kaasa loodetud edu.

 

Mis on aga see, mis paneb mind tegelikult ka uskuma tulevikku … Kui viidata iseseisvusmanifesti tekstile, siis jah – Eesti on vääriline liige kultuurrahvaste peres. Varsti oleme Euroopa Liidu eesistujariik. Ja oma ühise kodu ülesehitamise vaidlused saame ka vaieldud.

Eelmisel nädalal peeti riigikogus seminari, millel arutati, tõsisemalt kui kunagi varem, kuidas toetada ettevõtluse arendamist väljaspool suurlinnade piirkondi. Ilma majanduseta ei saa ka maapiirkondades elu olla ja regionaalpoliitika algab töökoha asukohast. Ka riigil on siinkohal oma selge roll ja ülesanne ja see teadmine on hakanud kohale jõudma.

Mind panevad uskuma tulevikku meie omad inimesed siin Läänemaal, kas siis ettevõtjad, külaliigutajad, kultuurikandjad, põllumehed, haridustöötajad, päästjad ja politseinikud, Cipaxi ja K-Meti töömehed, ametnikud oma töökohtadel, eakad oma elukogemustes, mehed ja naised oma igapäevastes toimetustes ja lapsed, kes joonistavad piltidele oma kodu.

 

Hoiame üksteist. Elagu Eesti!